Hobune on taimetoiduline imetaja, kes on elanud juba mitu tuhat aastat vähemal või suuremal määral kodustatult. Kuigi tänapäeva hobused meenutavad välimuselt esiisasid vaid osaliselt, on paljud liigile omased tunnused säilinud täiesti muutumatuna ning põhiosas ei ole hobuse organism ja käitumine kodustamise käigus muutunud.
Esimesed hobuse eellased, kes elasid soistes metsades umbes 55 miljonit aastat tagasi, olid pisikest kasvu – vaid umbes 25-45 sentimeetrise turjakõrguse ja 5-6 kilogrammise kehakaaluga. Miljonite aastate jooksul hakkasid ürgmetsad asenduma rohtlatega, lagedamas elukeskkonnas muutus esmatähtsaks kiirus ning aja jooksul arenesid hobustel pikemad jäsemed. Tänapäeval on hobused olenevalt tõust väga erinevat kasvu ning nende turjakõrguste vahemik ulatub 44 sentimeetrist 2,1 meetrini, kaal 26 kilogrammist 1200 kilogrammini.
Hobune on saakloom, mis tähendab, et ta peab olema võimeline kiiresti vaenlast märkama ja koheselt põgenema. Seetõttu ei saa ta endale väga rasket ja mahukat seedeelundkonda lubada. Seda üritab hobune kompenseerida oma elurütmiga, süües pidevalt väikeseid koguseid. Looduslikus rütmis kulutab hobune söömisele koguni 21 tundi ööpäevast.
Hobusel on ka hästiarenenud meeleelundid, mis võimaldavad vaenlast varakult märgata ja pidevalt jälgida. Hobuse kõige tähtsam meel on nägemine. Saakloom jääb ellu ainult siis, kui ta ümbruskonda kogu aja tähelepanelikult jälgib. Hobusel on loomariigi suurimate silmade hulka kuuluvad silmad, millega ta näeb peaaegu kõikjale enda ümber, välja arvatud otse selja taha. Ka mõne meetri kaugusele ettepoole näeb hobune vaid pead tõstes või langetades. Hobuse nägemine on hea nii päevavalguses kui ka pimedas.
Kuigi kuulmine pole hobusel nii tähtis kui nägemine, kuuleb hobune siiski väga hästi. Ka hobuse kompimismeel on väga tundlik. Võime eristada maitseid ja lõhnu on hobusele samuti eluliselt tähtis – hobused teavad, missugused taimed kõlbavad süüa või milline vesi kõlbab juua. Mära eristab oma järglast teistest varssadest samuti peamiselt lõhna järgi ning ka täkud otsustavad lõhna põhjal, kas märal on innaaeg.
Tulenevalt hobuse saaklooma staatusest vabas looduses on talle loomuomane suur uudishimu ja tähelepanelikkus ümbritseva suhtes ning põgenemisrefleks iga ootamatu signaali peale. Seega saab hobusega edukalt koostööd teha vaid neid eripärasid teades ja pidevalt silmas pidades. Lisaks eelpool nimetatule tuleb hobuste pidamisel arvestada ka asjaoluga, et tegemist on karjaloomaga. See tähendab, et hobused vajavad seltsi oma liigikaaslaste näol.
Esimesed tõendid hobusel ratsutamisest pärinevad nii ammusest ajast kui kuus tuhat aastat tagasi. Enne seda oli hobune inimesele pelgalt söödav lihaloom. Tänapäeval  hobuseid enam tarbeloomadena enamasti ei peeta, vaid neid kasvatatakse peamiselt lemmikloomadeks ja sportimiskaaslasteks. Lisaks spordile kasutatakse hobuseid üha tihedamini ka ravitsejatena. Ratsutamisteraapiat kasutati esmakordselt pärast Teist maailmasõda sandistunud sõdurite ravis, ajapikku on hakatud hobu- ja ratsutamisteraapiat rakendama ka liikumis- ja meelepuudega lastel ning täiskasvanutel.

Allikad 
Koos Hobusega
Delfi Lemmikloom